Sel reedel tähistame Omnivas postkaardi saatmise päeva ning nüüd on just väga sobilik aeg tutvustada teile Haapsalu postkontori klienditeenindajat Merletit, kes tegeleb postcrossinguga ehk saab ja saadab postkaarte üle maailma. Uurisime temalt, kuidas ta sellise hobini jõudis.
Kuidas ja millal tekkis sul idee, et võiksid taolise ülemaailmse postkaartide saatmise ja saamisega tegeleda?
Oma esimese kaardi saatsin Ungarisse 9. aprillil 2007, sellest on möödas juba 10 aastat. Usun, et selle idee andis mulle keegi minu sõpradest, kuna 10 aastat tagasi ei olnud ka sotsiaalmeedia nii laialt levinud nagu praegu ning tol hetkel tundus ülemaailmselt kaarte saada lahe ja huvitav. Kuna vahepeal ei olnud mul kindlat kodu, kuhu kaarte saata, tekkis minu hobisse paus, aga sellel kevadel elustasin selle uuesti.
Kuidas see postcrossing toimub? Täiesti tundmatud inimesed saadavad omavahel kaarte?
Et postcrossinguga alustada, tuleb minna lehele http://www.postcrossing.com ja registreerida end liikmeks. Liikmena on sul õigus saata ja saada kaarte. Kui soovid kaarti saata, valib lehekülg sulle teiste kasutajate hulgast ise välja inimese, kellele see saata. Samuti saad unikaalse koodi, mille pead lisama kaardile. Kui sinu kaart jõuab sihtpunkti, registreerib kaardi saaja kaardi ära ja sulle tuleb automaatne vastus, et kaart on jõudnud kohale.
Ühtlasi on internetileheküljel näha, kuhu sa kaarte oled saatnud ja kui kaua see aega võttis. Siis kui sinu postkasti tuleb kaart, pead selle samuti ära registreerima, et saatja teaks, et oled kaardi kätte saanud.
Kõik toimib seejuures väga lihsalt, eelis on aga siiski inglise keele oskus. Lehekülg on ingliskeelne ja enamus inimesi kirjutavad kaartidele samuti inglise keeles. Mina eelistan saada kaarte siiski ka teistes keeltes, mida ma natuke oskan: saksa, vene ja prantsuse keeles.
Kui palju kaarte sa ise selle kümne aastaga oled saatnud ja kui palju saanud?
Veebileht annab seda infot igale kasutajale. Mina olen saatnud 82 kaarti, millest hetkel on kohale läinud 81. Ise olen samuti saanud 81 kaarti ja loodan, et palju kaarte on veel minu poole teel.
Mis on põnevamad kohad, kust sulle kaarte on saadetud?
Põnevad kohad on ikka Euroopast kaugemal, näiteks Austraalia, Uus-Meremaa, Tšiili. Kõige kaugem koht, kuhu ise olen saatnud, on vist Taiwan.
Kõige rohkem kaarte olen aga saatnud ja saanud Soomest. Ju siis on naaberriigis kõige rohkem kasutajaid. Samuti olen palju kaarte saanud Saksamaalt ja USAst.
Praeguses maailmas peetakse kaartide ja kirjade saatmist kohati „vanaaegseks“ tegevuseks. Miks oled otsustanud vana traditsiooni siiski elus hoida?
Mina ei ütleks, et see on vanaaegne tegevus ja usun, et minuga on samal nõul vähemalt ligikaudu 700 000 inimest 218 riigist, kes on ennast registreerinud postcrossingu lehel.
Üldiselt olen ise ka suur sotsiaalmeedia kasutaja ja sõltlane ning väga mugav on, kui Facebook ütleb sulle ette, kellel on sünnipäev jne. Aga hoopis teine asi on saada päris kaart postkasti.
Minu jaoks on see ühtlasi hariv tegevus, millesse püüan ka oma lapsi kaasata. Kui olen uue kaardi saanud, siis näitan lastele, et sain sellest ja sellest riigist kaardi ja siis uurime gloobuselt, kus see riik asub. Samuti on ju nii huvitav teada, mismoodi elavad inimesed teisel pool maakera.
Mida postkaardi saamine või saamine sinu jaoks üldse tähendab?
Postkaarti saades on päeva algus palju toredam. Igal hommikul lähen postkasti juurde ja loodan, et ehk seal on uus postkaart. Tühi kast teeb ikka natuke nukraks. Ma loodan, et sama tunne on ka sellel inimesel, kellele mina kaardi saadan.
Kui palju aega panustad kaartide saatmisesse ehk et kui hoolega sa valid, mis kaardi sa oma „kirjasõbrale“ saadad?
Kui ma olen teada saanud, kellele kaart saata, loen läbi tema väikese iseloomustuse. Vaatan, kas tal on kindel kaardi soov ja proovin saata kaarti, mis just talle meeldiks. Samuti saadan kaarte oma kodukohast ehk Haapsalust. Edasi mõtlen, mida peaks kaardile kirjutama, kas veidike endast või oma kodukohast.
Ükskord sain ma sellise inimese, kes ei avaldanud enda kohta ühtegi sõna. Ma teadsin, millisest riigist ta pärit on ja see oli ka kõik. Võtsin siis esimese ettejuhtava Haapsalu kaardi, panin aadressi ja margi peale ja kaardile ei kirjutanud midagi. Aga lihtsam on ikka saata nii, kui tead, mida teine ootab või eelistab.
Miks soovitaksid kellelgi selle hobiga tegelemist?
Ma soovitaksin just seepärast, et vana traditsiooni elus hoida. Minule kui postkontoris töötajale on see ka huvitav, kui kiiresti kirjad kohale lähevad. Muidugi ei saa seda võtta 100% tõe pähe, sest kõik ei registreeri kaarte kohe ära, kui kätte saavad. Näiteks oli mul juhus, kus kaart Saksamaale ei läinud ja ei läinud kohale. Ma juba mõtlesin, et ei saa võimalik olla, Saksamaa ei ole ju nii kaugel. Pärast kahte kuud tuli märge kaardi kohalejõudmisest ning saaja kirjutas ja vabandas, et ei saanud kaarti registreerida, sest oli sattunud autoavariisse ja oli haiglas. Kaart ise oli juba ammu õnneks kohal.
