Artikkel on originaalis ilmunud ajalehes Postimees.
Digiühiskonna areng on kaasa toonud universaalse postiteenuse mahu märkimisväärse vähenemise nii Eestis kui ka teistes riikides. Kui kogu postiturg ja inimeste teenusekasutus on muutunud, peab muutustega kaasas käima ka teenuse osutamise viis. Toetame seisukohta, et aastast 2009 sisuliselt muutumatuna püsinud postituru regulatsioon vajab ajakohastamist ning ühiskondlikku diskussiooni postiteenuse osutamise viiside ja teenuse taseme kokkuleppimiseks.
Aastas saadab Eesti eraklient keskmiselt kolm ning saab 14 kirja (sealhulgas postiga saadetavad arved, teatised, kliendikaardid jm), üleriigilisi ajalehti tellib vaid 15 protsenti leibkondadest. Teenuse osutamiseks on aga vaja üleval hoida kahte üle-eestilist võrgustikku: jaevõrk ehk postiasutused ning jaotusvõrk ehk kirjakandjad, kes sõidavad oma igapäevast ringi sõltumata sellest, kui palju või vähe on saadetisi postkastidesse viimiseks.
Kui maht väheneb, aga püsikulu jääb, tähendab see süvenevat miinust. Eesti Posti kahjum universaalsest postiteenusest oli 2017. aastal 2,7 miljonit, 2018. aasta kolme esimese kvartaliga juba 3,3 miljonit.
Kuidas sellest olukorrast välja tulla? Eesti Post on aktiivselt otsinud uusi ärivõimalusi ning laienenud Eestist väljapoole. Fakt, et Hiinast tulevast e-kaubandusest üle kahe protsendi käib läbi Eesti Posti, on rahvusvaheline edulugu ning sealt teenitav raha aitab katta Eesti universaalse postiteenuse kahjumit.
Samuti on ennast õigustanud pakiäri laiendamine Lätti ja Leetu, sealsed tütarettevõtted kasvavad ülikiiresti. Rahvusvahelised kliendid käsitlevad Baltimaid ühtse turuna ning Baltimaade postiettevõtetest on rahvusvaheliselt Omniva kaubamärgi all tegutsev Eesti Post ainus, kes suudab seda pakkuda.
Muidugi ei ole saadetiste hulga vähenemine ning postiteenuste kahjum tulnud kellelegi ootamatult ning ette on nähtud meetmed, kuidas katta kohustusliku universaalse postiteenuse osutaja kahjumit. Aastal 2005, kui valmistati ette uut postiseadust, sai selleks loodud UPT fond. Idee järgi teevad kõik turuosalised vabaturuteenuste pealt fondi makseid ning laekuvast summast kaetakse UPT kahjum.
Fond paraku tegelikult tööle ei ole hakanud, sest turu avanedes väikese Eesti kahanevale kirjateenuste turule uusi teenuseosutajaid sama hästi kui ei tulnud. UPT fondi teeb makseid Eesti Post ise ning saab ise sealt ise raha tagasi. Sisuliselt tõstetakse raha ühest taskust teise, kulutades selleks nii ettevõtte kui ka konkurentsiameti inimeste ressurssi. Aastal 2018 on pealegi satutud surnud seisu, kus UPT fondi tehtavad maksed on väiksemad kui UPT kahjum, nii et fond on ka ise miinustes – olukord, mida seadust luues üldse ette ei nähtud.
Olukorras, kus teenuste maht väheneb, on hinna mõistlikul (postiseadus kasutab mõistet taskukohane) tasemel hoidmine tõeline väljakutse. Aga oma võimalused on siingi.
Eestis saadetakse aastas umbes kaks miljonit margiga kirja, neistki pooled jõuluajal. Kirjast on saanud postkaart ning selle saatmine on emotsiooni, mitte info edastamine. Mitu naaberriiki on sama trendi süvenedes läinud seda teed, et kirjateenusel on kaks kandekiirust: tavakiri, mis viiakse kohale kas kolmandal või isegi viiendal päeval, ning kallim, nn kiirkiri, mis toimetatakse kohale järgmisel päeval, näiteks kulleriga. Sellist muudatust tasub kindlasti kaaluda ka Eestil. Pakub see ju inimestele võimalust saata kirju-postkaarte senise hinnaga, plaanides saatmist lihtsalt pikemalt ette.
Oleme väga rõõmsad, et Eestis on kirjade saatmine ligi kümneaastase vähenemise järel vähemalt korraks veidike kasvanud. Eesti Post on ka omalt poolt pingutanud kirjasaatmise populariseerimise nimel. Lõhnavad jõulumargid ja hõbemark on tekitanud rahva seas elevust ning näitavad, et innovatsioon on võimalik ka sellises traditsioonilises valdkonnas kui postiäri.
Üks Eesti Posti põhieesmärke on tagada teenus kõigile Eesti inimestele. Kui aga inimeste teenusekasutus ja eelistus on muutunud, peavad kaasas käima ka teenuseosutamise viisid. Traditsiooniline postiteenus ei kao niipea kuhugi, kuid tuleviku võrgustik võiks olla paindlik kombinatsioon suurtest esinduslikest postkontoritest, neid väiksemates kohtades toetavatest postipunktidest ning hajaasustusega piirkondades kirjakandjateenusest inimeste kodus või töökohal.
Ning kõike seda täiendavad pakiautomaadid, mida eelistab juba praegu pakkide saatmisel ja kättesaamisel rohkem kui 80 protsenti inimestest. Selleni, kuidas see kõik hakkaks täpselt välja nägema, tulekski jõuda ühiskondliku diskussiooni käigus. Eestil on siin võimalus luua Euroopa kõige moodsam postiteenus, mis oleks innovaatiline ja teeniks kõikide sihtgruppide huve.