Ühel koosolekul märgib Ekspress Meedia juhatuse esimees Argo Virkebau jutu sees, et ajalehe tervikprotsessist – uudise sünnist tellija postkasti jõudmiseni – on tal nägemata ja läbi tegemata ainult see „viimane miil“ ehk ajalehe teekond trükikojast tellijate postkastidesse üle kogu Eesti.
Öeldud, tehtud! Kui Argo oli Tele2 juht, ronis ta koos võrguehitajatega mööda maste ning võttis klienditeeninduses kõnesid vastu. Nüüd saab ta kaasa kutsutud ajalehe teekonnale Rakverre ja postikulleri töövarjuks. Nojah, see tähendab küll tööpäeva algust kell kaks öösel ja ärkamist kella ühe paiku, ajal, mil öölapsed alles magama lähevad…
Argo pole papist poiss ja võtab väljakutse vastu.
Ajalehtede teekond tormiöös
02:00 Ööl vastu 3. maid on talv on otsustanud viimase jõu välja panna. Tugevates tuuleiilides lärtsub alla paksu märga lund, Omniva logistikakeskuse ees plagisevad jäätunud lipud ning vanaemad ütleksid, et tuul ajab sea püsti.
Tuledesäras rekkad, järelhaagised sabas, õõtsuvad asjalikult läbi lörtsi ja tormi, keeravad Tallinna ringteelt maha ja manööverdavad üksteise järel logistikakeskuse nummerdatud lüüside juurde. Lüüs on metallist lükanduks, mis üles sõites tekitab auto haagise mõõtu ukseava. Sellesse avasse tagurdavadki piiksudes ja tulede sähvides suured veokid, et kaupa maha ja peale laadida.
„Öösel toimuvad traktid ehk põhiveod – kõik päeva jooksul pakiautomaati, postkontorisse või kullerile antud pakid ja kirjad tuuakse sorteerimisse, sorteeritakse ära ja viiakse uuesti laiali,“ selgitab Omniva transpordikorralduse juht Mihkel Mäehans. „Samuti tulevad öösel trükikodadest ajalehed ja ajakirjad, et üle Eesti tellijate postkasti jõuda.“
Rakvere auto on juba otsapidi lüüsis. Logistikakeskuse seest vaadates paistab haagise ots, mis on täis laotud konteinereid ja kaste. Auto on nii tihedalt täis, et sisse paistab ainult meeter või paar. Kui ei oleks väljast näinud, et tegu on hiigelpika veokiga, ei oskaks mahtu hoomatagi.
„Auto tuleb õhtul Rakverest, laadib Pallasti tänaval maha kirjaposti, sõidab logistikakeksusse ja laeb maha pakid. Siis läheb tagasi Rakverre, viies ära kõik varasemad pakid, mis on juba sorteeritud. Rakverest tuleb ta uuesti logistikakeskusse, saab kätte Rakvere posti, ajalehed, ajakirjad ja hilisemad pakid ning stardib hiljemalt 2:25 Rakvere poole tagasi,“ kirjeldab Mihkel traktide igapäevast rutiini.
Meid huvitavad täna eeskätt ajalehed, seepärast olemegi logistikakeskuses ajal, mil välja sõidab ajalehti-ajakirju (ja hilisemaid postipakke) vedav masin.
02:10 asutab traktiauto lahkuma. Kuna veoki kabiinis oleks koht ainult ühele kaassõitjale, hüppame sõiduautosse ning võtame veokile sappa.
Esiklaasile peksab lund ning tuulepuhangud on nii tugevad, et auto hooti kõigub. Aga praegu on siiski mai ja lootus ilma paranemisele – traktiautod sõidavad aga oma öist teekonda ka novembris, detsembris, jaanuaris… Kuus päeva nädalas, iga ilmaga.
Lõokesed ajalehti voltimas
03:30 jõuame Rakvere jaotuskeskusse. Veok tagurdab otsapidi terminali juurde ning algab saadetiste mahalaadimine.
Külalisi vastu võttev Rakvere jaotuskeskuse juht Sigrid Karon on sama rõõmus ja reibas kui tema säravpunane mantel.
„Täna on kõik nii õigel ajal!“ rõõmustab ta. „Kande ettevalmistus juba pool tundi töötab!“
Tööpäev – kui seda päevaks võib nimetada – algab Rakvere jaotuskeskuses kell kolm. Öösel. Kuus päeva nädalas, iga päev 6,66 tundi. Kella kümneks on kande ettevalmistajate tööpäev läbi. Kõlab hästi? Aga magada on ju millalgi ikka vaja ning puhata saab ainult pühapäeval.
Kande ettevalmistajad võtavad kõik ajalehed – need tulevad suurte pakkide kaupa, nii et tõstmisega on nääpsukestel naistel ikka tegu – ning jagavad kirjakandjate jaoks õigetesse komplektidesse. Abiks on kanderaamat – tabel, kuhu aadresside kaupa on märgitud, mis kellegi postkasti peab minema. Lisaks tellitud väljaannetele ka saadetised, mida inimesed ise tellinud ei ole – kirjad, arved, teatised.
„See on keskendumist ja täpsust nõudev töö, aga meil on niiiii tublid naised!“ Siseruumides on Sigrid punase mantli ära võtnud, aga tema nakkavat energiat see ei kahanda.
Trükimusta eest kaitsvates triibulistes tööpõlledes tublid naised muudkui võtavad lehepakist ühe Virumaa Teataja, Päevalehe, Postimehe ja Õhtulehe teise järel. Murravad pooleks (et see ikka postkasti mahuks), soputavad lehtede vahel olevad väiksemad lisad ilusti põiki (et need välja ei kukuks ega ära kaoks) ning teevad iga postkasti jaoks tervikliku paki (et postikulleril oleks hea kõik korraga postkasti panna). Iga tänava esimesele pakile kirjutatakse peale tänava nimi, edasi ainult maja ja korteri numbrid. Käed muudkui käivad, pilk vilksab kanderaamatu ja lehepakkide vahet.
Sigrid räägib, et pingeliseks läheb olukord siis, kui Tartust tulev Kroonpressi auto hilineb ja jõuab Rakverre hiljem kui pool neli. Siis võib juhtuda, et hilineb ka kanne, sest lehti ei jõuta kella viieks ära sorteerida. Kell viis peavad aga postikullerid lehepakkidega välja minema.
Mida see tähendab, kui päevast päeva – või ööst öösse – alustada tööpäeva kell kolm öösel?
„Naised ikka naeravad, et vaatavad Õnne 13 korduse ära ja lähevad magama.“
Vaatame telekavast järgi: Õnne 13 on eetris 17:05. See töö on lõokestele, mitte öökullidele.
„Meie tublid on harjunud, aga uusi inimesi on keeruline leida. Sisse, kannet ette valmistama, veel leiab, aga välja, kandesse…“ Esimest korda Sigrid ohkab. „Väga keeruline.“
Rakverest väljub 42 kanderingi ja praegu on puudu neli inimest. See on 10%. Töö on niimoodi ümber korraldatud ja teiste vahel jagatud, et ükski kandering hommikul väljumata ei jää. Ainult ühel päeval on üks ring jäänud tegemata – talvel, kui kirjakandja libedaga kukkudes peatrauma sai. Nii kiiresti polnud võimalik midagi ette võtta ja selle ringi inimesed said oma lehed järgmisel päeval.
Kõik kuuldepiirkonnas olevad inimesed ohkavad samamoodi. Paistab, et see väljumata ring on kõigil siiani hinge peal. Tahaks ju tööd hästi teha – ja inimesed ju ootasid!
Postiautoga ärkavas linnas
05:00 meid võtab ringile kaasa postikuller Jaana Tugedam.
Eksivad need, kelle kujutluses on postikulleri – vana nimega kirjakandja või venepärase nimega postiljoni –tööks postikotiga proua romantiline jalutuskäik ärkavas linnas ning inimestega üle värava tervituste vahetamine.
„Suvel on see töö aeroobne, talvel ekstreemne,“ naerab Jaana. „Eramajade piirkonnas peavad olema head jalad ja selg, kortermajade piirkonnas tugev ülakeha. Kaste tassida on jõutrenn!“
Müüdid murduvadki üksteise järel.
Esiteks – postikullerid sõidavad tänapäeval autoga. Või ATV-ga, näiteks Tapal ja Jõgeval. Rakveres oli ka ATV, aga enam mitte – saadetisi on rohkem kui ATV-le mugavalt mahuks ja tänavusel talvel oli tänavatel ka lund nii palju, et läks keeruliseks.
Teiseks – Rakvere linna postikulleritest on Jaana ainuke naine. Linnas autoga manööverdamine ja kortermajade „jõutrenn“ sobib paremini ilmselt meesterahvastele.
Kolmandaks – kogu linn magab. Jaana kandering on 22km ning seal oleva 877 postkasti „teenindamiseks“ kulub kuni kolm tundi. Ainult kahes kohas, ringi lõpupoole, tuleb postiauto peatumise hääle peale inimene välja, et postkastist ajaleht võtta. Aga Jaana on siis juba autos tagasi ning tagurdab käänulisest hoovist imeväärse kiiruse ja täpsusega välja.
„Peaksin sind vist Tänakule tutvustama,“ märgib Argo. Nojah, Ekspress Meedia on ju rallikajastuste asjatundja ning kindlasti oskab ka selle juht head sõiduoskust hinnata.
„Olen kunagi karti sõitnud ja autojuhtimine on mulle alati meeldinud.“ Jaana peatub järgmise aia kõrval, tõmbab käsipiduri peale, haarab kaks lehekomplekti ja juba ta kaobki nurga taha – seal kusagil on postkastid.
Kuhu on peidetud postkastid?
Jah, need postkastid. Juba kolmetunnise kanderingi käigus saab selgeks, et inimeste leidlikkus oma postkastide paigutamisel – või peitmisel – on ammendamatu. Vähemalt pooli postkaste pole tänavalt vaadates nähagi ning neist, mis näha on, on vähemalt veerand tähistamata. Uut kanderingi õpib postikuller seepärast ligi neli kuud, enne kui kiiruse, kvaliteedi ja vilumuse omandab.
Arutleme USA standardi üle, kus postkastid on kõik rivis tee ääres ja neid saab täita isegi autoaknast. Eestis, Rakveres, hüppab Jaana oma ringil autost välja nii oma viissada korda. Iga päev, kaks korda järjest.
Kaks korda järjest?
Jah, varahommikul on kandes ainult ajalehed. Kui Jaana kell kaheksa leheringi lõpetab, võtab ta jaotuskeskusest muu posti – selle nädala kuumaks teemaks on pea igasse postkasti minevad Euroopa Parlamendi valimiste valijakaardid – ja reklaamid ning läheb uuele ringile. See võtab tunde kõvasti kauem kui kolm, sest linn on juba autosid täis. Ja inimesed on sageli ka pahased, sest kui ootavad mingit saadetist, ei taipa nad pärast lehe kättesaamist teist korda postkasti kontrollima minna.
Miks neid kohe kaasa võtta ei saa?
„Nii suurt hulka ei jõuta kella viieks ära sorteerida. Mõistlik muidugi oleks, kui leheringi saaks nihutada natuke hilisemaks ja kogu post korraga kaasa võtta. Natuke – see tähendab nii palju, et igal juhul jõuaks linna enne suurt liiklust ära teenindada.“
Postikulleri töö ilu
Jaanal on üldse pea mõtteid täis. Ta tunneb logistikavaldkonda ning teadmiste ja kogemustega panustades on ta nelja aasta jooksul optimeerinud kanderingi 45 minuti võrra.
„Kui ma tulin, oli just toimunud autokandele üleminek, aga ringid olid veel jalgsikande või jalgrattaringi järgi kujundatud. See võttis autoga meeletult aega – jalgsi lipsad ju kuskilt aia vahelt läbi, autoga pead tegema suure tiiru. Nii ma neid ringe muudkui ümber tegin, auto jaoks optimaalsemaks.“
Ringi ümbertegemine tähendab ka seda, et inimene, kes varem on olnud ringi alguses, võib jääda ringi lõppu ning saada oma lehed harjumuspärasest kellaajast hiljem. Kolmetunnine ring vältab ikka viiest kaheksani, aga aadresside järjekord muutub. See, kes hakkab ajalehe saama kella kaheksa asemel kell viis, ilmselt ei kurda, vastupidisel juhul võibolla küll. Paraku ei saa kõik aadressid kunagi olla kohe kanderingi alguses.
Argo uurib, kas Jaana oskab üldistada, millised inimesed tänapäeval ajalehti koju tellivad.
„Laias laastus kahte tüüpi!“ on Jaanal vastus varnast võtta. „Esiteks vanem põlvkond, kes on rohkem kodus ja võibolla arvutiga mitte nii osav. Teiseks aga inimesed, kel läheb elus hästi – näiteks ettevõtjad.“
Teemat arutades oleme kõik ühel nõul, et ajakiri on elustiilitoode. Inimene, kes tellib ajakirju (Argo teab, et see trend on ka Eestis taas tõusuteel!) näitab sellega ühtteist oma elustiili ja eelistuste kohta. Ehk peaks ka ise jälle ajakirju tellima hakkama…?
Ühel arvamusel oleme ka selles, et postimüügikataloogist või kaupluse sooduspakkumiste reklaamist on paljudele saanud ajalehe asendustoode. Ka neid oodatakse.
Jaana on postikulleri tööd teinud neli aastat.
Mis sulle selles töös meeldib?
„Olen väga liikuv inimene, nii et kuskil kassas või laua taga istumine ei sobiks mulle kohe üldse,“ alustab Jaana talle omase ratsionaalsusega. „Mulle meeldib ka see varahommikune tööaeg ja see, et siin olen oma aja peremees, vastutan ise oma töölõigu eest.“
Hetkeks mõttesse vajunud, jätkab ta hoopis teistsugusel toonil.
„Ja… eks ilus ole tegelikult ka. Talv, kui värske lumi laternavalguses sirab… Suvehommikute värskus, kui linn pole veel ärganud… Ja no kes kuuleb kevadel esimest linnulaulu? Ikka postikuller!“
Jaana teeb järjekordse peatuse, hüppab autost välja ja enne postkasti juurde minekut haarab tänava äärde ulatuva katuse räästast koeramaiuse. See on hoovis haukuvale koerale: perenaine paneb selle sinna igaks hommikuks, et koer postikandjaga ikka sõber oleks. Ka sellised asjad rõõmustavad.