Vassili Balmassov on juba maikuu lõpust Omniva turunduse ja e-kanalite osakonna praktikant. Kui tavapäraselt on ta tegelenud värbamiskampaaniates osalemise, töökuulutuste analüüsi ning erinevate siseprojektidega, siis noormehe praktika juhendaja Berit Grossberg otsustas pakkuda Vassilile midagi täiesti teistsugust. Nimelt enne jaanipäeva algas Vassilil praktika hoopis jaotuskeskusest, kus terve päev oli Pirita piirkonna postikulleri Elvira töövari.
Hommikul kell 8 läks Vassili jaotuskeskusesse, kus noormehe sõnul elu oli juba täies hoos. „Inimesed liikusid edasi-tagasi ning õhus on paberite maitset,” sõnas Vassili „üheks hetkeks tekkis tunne, nagu oleksin vanas Ameerika filmis.” Jaotuskeskuses tutvustas Elvira noormehele postikulleri tööpäeva. Noormehe sõnul sai teada, et igal ühel oma kindel piirkond, mille eest ta peab vastutama ning enne jagamist tuleb kirjad ja reklaamid vastavalt marsruudile järjekorda panna. Kui kõik oli paigutatud, siis asusid Vassili ja Elvira autoga Tallinnas asuvasse Pirita piirkonna poole teele.
Vassili sõnul oli Pirita linnaosa elumajade labürint. Nimelt pikkades tänavates on omakorda väiksemad tänavad ja paljudel majadel polnud sissepääsu nähtaval kohalgi. Teadagi, et postikuller ei kohku ühegi asja ees ning õnneks abistas tänavate rägastikus noormeest Google Maps. „Kujutage ette, et vasakul käes on kirjad ning paremal mobiiltelefon ning mina keeran ennast paremale-vasakule-paremale, et aru saada, kuhu ma minema pean, ” ütles Vassili. „Ausalt võin öelda, et päeva lõpuks oli mul tunne, et mina olen ise kadunud. Kui küsisin Elviralt, et kus oleme, siis ta vastas naeratades, et Tallinnas.”
Vassilile oli postikulleri töö huvitav kogemus, mis sisaldas väga palju meeldivaid hetki. „Mulle meeldis, et meil oli auto, kuna see on suur pluss vihma või päikese kaitseks, päev lausa lendas ning kunagi ei hakanud igav,” ütles Vassili. „tööpäeva pikkus sõltub töömahust ning osadel päevadel on kirjamaht väiksem ning siis saab lõpetada varem.” Miinuste poole pealt tõi noormees ainsana välja selle, et postikullerina peab paratamatult kohtuma koertega, kelle iseloomu esimestel kordadel veel ei tunne.
Vassili hinnangul postikulleri töö keerukus sõltub inimesest endast. Noormehe sõnul on kõige tähtsam hoida tempot, endale eesmärgid seada ning kui eelnevalt enda piirkonna kaart läbi töötada ja koostada vastav marsruut, siis võivad kõik postikullerid julgelt öelda, et on enda ametikohal number üks.