Ansi Arumeel, Eesti Posti juhatuse esimees
Eestis on maailma maastaabis erakordne edulugu – meie digiriik on midagi sellist, mida mujal ei ole. Iga kord, kui palutakse väliskonverentsidel – või-üritustel esineda, saan uhkusega rääkida, kuidas on meil asjad korraldatud. Kõik kuulavad ahhetades ja on silmnähtavalt kadedad. Ilmselt on riigi poolt loodud ja toetatud digitaalsed standardid ja parim, mida riik on saanud teha, et teenused oleksid kogu riigis kõigile võrdselt hästi kättesaadavad.
Sama edulugu on toonud pöördvõrdelise efekti postiteenusele. Kui inimesed eelistavad digitaalseid teenuseid, vajatakse postiteenuseid aina vähem. Muutus on olnud üks kiiremaid maailmas. Kui kunagi võis öelda, et postiteenus on elutähtis, siis enam see nii ei ole. Inimesed on ise nii otsustanud – kirju saadetakse üle nelja korra vähem kui kümmekond aastat tagasi. Keskmiselt ostab eestlane universaalselt kätte saadavat postiteenust kaks korda (!) aastas. Erakordne siinjuures on aga see, et postisüsteem töötab endiselt aastaid tagasi paika pandud reeglite alusel – kirju tuuakse viis päeva nädalas, postkontorid ja kirjakastid asuvad tihedasti üle maa. Turumajanduslikust aspektist on tegu ebaloogilise olukorraga – pakkumine ületab nõudlust mitmekordselt. See ebaloogilisus väljendub tugevalt ka Eesti Posti majandustulemuses – kui nii jätkub, saab ettevõte järgmise viie aasta jooksul universaalsete postiteenuste ja perioodika kandeteenuse pealt üle 40 miljoni euro kahjumit. Osaliselt saab selle kahjumi katta muu äritegevusega, mida erinevatesse valdkondadesse ja üle Baltikumi laienenud ettevõte Omniva kaubamärgi all ka teeb. Ent sellest ei piisa.
Postiteenus kui riigi kohalolek maal
Huvitav kurioosum on see, et praktilisest küljest vaadates nagu ei oleks probleemi: kui nõudlust ei ole, tuleks tõmmata pakkumist koomale. Päris nii lihtsalt see siiski ei lähe. Esmalt on pakkumine ehk see, kuidas postiteenust osutama peab, väga täpselt reguleeritud. Teiseks kaasnevad iga muutusega emotsioonid: kui postkontor aastakümnete pikkusest asukohast kaob, võib jääda mulje, nagu koliks riik inimestest eemale. See läheb otseselt inimeste turvatunde vastu. Tegelikult aga pole muretsemiseks põhjust – postiteenus jääb. Postkontori ümberkorraldamine postipunktiks või postiteenuse osutamine postikulleriga, kes koju tuleb, teeb elu enamjaolt hoopis lihtsamaks ja turvalisemaks. Teenuse osutamine koostöös mõne kohaliku asutusega nagu raamatukogu, kauplus või omavalitsus on efektiivsem ja ka tarbijale mugav. Ja maapiirkonnas on veelgi parem, kui postikuller teenusega otse koju tuleb, kui inimesel tekib vajadus postiteenuse järele. Teenus jõuab inimeseni, mitte inimene ei pea minema teenuse juurde.
Kohalik kogukond nõuab muutusi
Postiteenus on küll traditsiooniline, kuid on palju näiteid, kus kohalik kogukond tervitab ja lausa nõuab muutusi. Mõned aastad tagasi kogusid Paikuse valla elanikud Facebookis allkirju, et postkontor asendataks pakiautomaadiga. Valdavalt käidi postkontoris e-kaubanduse pakke kätte saamas, kuid selleks tuli arvestada postkontori lahtiolekuaegadega ja see oli ebamugav. Tänaseks on Paikuse oma 24/7 avatud automaadi saanud ja ka muud postiteenused on endiselt inimestele saadaval.
Teenuste ajas muutumisel on ka teistpidine, samuti väga inimlik vaade. Hiljuti jõudis üks Eesti Posti staažikaimaid töötajaid kuuekümnenda tööjuubelini. Kui meie juhatuse liige teda auväärsel tähtpäeval õnnitlemas käis ja küsis, kuidas on töö postkontoris aastakümnete jooksul muutunud, vastas proua lühidalt: „Tänaseks olengi mina pakiautomaat“. Kas aga pakiautomaadi töö tegemine on see, mis inimesi tänasel tööjõuturul motiveerib ja postivaldkonda töötama toob?
Turvaline valik on tupiktee
Elu on muutunud ja inimesed ning teenused kohanevad – sõltumata regulatsioonidest või püüdest säilitada kõik endine. Nagu on välja toonud ka inimgeograaf Garri Raagmaa postiteenuse muutumine ei ole maaelu vähenemise ega väikeasulate kahanemise põhjus, vaid inimeste vajaduste muutumise tagajärg.
Ettevõtte juhina olen ise alati lähtunud põhimõttest, et liidri töö on muutusi esile kutsuda. Kui ettevõte ei muutu, ei kohane turuga või ei loo ise uusi võimalusi, siis tulevikku ei ole. See põhimõte on Eesti Posti kandnud kõik viimased aastad. Teades, et nõudlus traditsioonilise postiteenuse järele kahaneb, oleme alustanud uusi ärisid ja teinud investeeringuid, et tulevikus endiselt edukas olla. Usun, et sama põhimõte kehtib kõigi liidrite kohta, ka nende, kes loovad reegleid ja võimalusi riigile. Vana hoidmine võib tunduda turvaline valik, kuid samas on see ka tupiktee.
*Lugu ilmus 18.07.2019 Äripäeva veebis pealkirjaga “Ansi Arumeel: “Tänaseks olengi ma pakiautomaat!”